Millistena paistavad õnnelikud rakud.

Millistena  paistavad õnnelikud rakud ehk mis  on sõna otsese mõttes inimese õnne vorm?

 

Populaateaduslik ülevaade ühest uurimistööst.

Uurimustöö autorid ja avaldatud koht:

Fredrickson Barbara L, Grewen Karen M, Coffey Kimberly A, Algoe Sara B, Firestine Ann M, Arevalo Jesusa M G, Ma Jeffrey, Cole Steven W   „A functional genomic perspective on human well-being Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 2013; 110(33): 13684-9. 

Üks uurimustöö autoritest:

Steve Cole is a Professor of Medicine and Psychiatry and Biobehavioral Sciences in the UCLA School of Medicine . Professor of Medicine, Hematology-Oncology Member, Cousins Center for Psychoneuroimmunology JCCC Signal Transduction and Therapeutics Program Area

 

See on Steve Cole  populaarteaduslik selgitus uurimustöö kohta.

Steven Cole esitab küsimuse: “Mis  on sõna otsese mõttes inimese õnne vorm?”

See on küsimus, mida ta on silmas pidanud pea kogu oma karjääri jooksul – aga Cole on  immunoloog  mitte filosoof.  See pole tema jaoks retooriline küsimus  ega mõtteeksperiment . See on teadus – mõõdetav ja piiritletud.

Cole , Los Angelesis  California Ülikooli meditsiini ja psühhiaatria professor, on uurinud  mitme  aastakümne vältel meie emotsionaalse ja bioloogilise olemuse vahelist seost. “Vana mõteviisi järgi (meditsiinis) peeti meie kehi stabiilseteks bioloogilisteks üksusteks, mis on põhimõtteliselt täielikult eraldatud  välisest maailmast.”: ütles ta. “Uue mõtteviisi kohaselt on aga  selles  palju rohkem läbilaskvust--läbitavust ja voolavust”.

Tema uusimaks projektiks on uurida õnne bioloogilises mõttes.

On olemas sisemine seos meie õnne otseses kogemises  ja meie kehas selle  kogemise tajumises , pidades silmas, et muutus on väljendunud muutusena meie bioloogilistes mehhanismides.   Cole ja tema UCLA teadlaste uurimisrühm on leidnud, et õnn-rõõm  näib muutvat immuunrakkude toimimist.

“Pole kahtlust, et mõistus  ja immuunsüsteem on sisemiselt seotud” ütles ta. Meie keha on sõnasõnalt meie keskkonna toode.

Nagu ta selgitab, immuunsüsteemil on kaks esmast funktsiooni: võidelda nakkusega   ja kutsuda esile põletikke. Esimest   funktsiooni, tuntud kui  viirusvastane toime, peetaks üldiselt positiivseks, kuna ta pakub kaitset välistele ohtudele  nagu viirused, mis muidu võiksid keha kahjustada. Teist funktsiooni, tuntud kui põletikureaktsioon, peetakse vähem positiivseks kuna tema püüd hoida tervisele kasulikke  immuunrakke kehas liikumas võib samas aga põhjustada ka kudede kahjustumist.

Mõistus ja immuunsüsteem on omavahel lahutamatult seotud. Meie keha on sõna otseses mõttes meie keskkonna toode.

 

Cole on leidnud, et tasakaal immuunsüsteemi nende kahe funktsiooni vahel võib muutuda sõltuvalt elukogemustest. Tema töö on näidanud, et negatiivsed kogemused, nagu näiteks esmane  vähidiagnoosi, depressioon, traumajärgne stressihäire ja madal sotsiaalmajanduslik staatus võivad põhjustada muutusi inimese  immunoloogilises profiilis. „Viimase 15 aasta jooksul on meie töö näidanud, et erinevad sotsiaalsed ja psühholoogilised kogemused, mis põhjustavad ohutunnet või ebakindlust, võivad  tekitada meie immuunsüsteemi rakkudes  sarnast reageeringut“ ütleb ta.

Kuulates teda selgitamas oma tööd,  on see  osaliselt  filosoofilne loeng, osalisel raku-bioloogia loeng, osalt  teaduslik diskursus teemal la dolce vita (magus elu).  Meil on  alles tekkimas arusaam, et elukogemused nagu krooniline stress, üksindus ja sotsiaalse eraldatus halvendavad meie immunoloogilist  profiili (Meelis: aga kuidas see täpselt on, sellest oleme veel väga kaugel).

See annab meile mõistmise, kuidas mitte elada, aga  mis veelgi tähtsam, see räägib meile ka midagi selle kohta, kuidas elada, sest seal on konkreetseid asju, mida me saame teha, et aktiivselt edendada positiivseid muutusi meie immunoloogias. Õnne bioloogia on meie endi kätes!

Aga kuidas täpsemalt immuunrakud registreerivad abstraktsele mõistele  õnn? Vastus sõltub "õnne" määratletusest.

Cole selgitab, et on olemas kaks erinevat liiki õnne, hedooniline õnn ja eudaimonic õnn ja meie keha reageerib neile  erinevalt. "Hedooniline õnn (Kalev:naudinguline) on kõrgendatud meeleolu kogeme pärast välise elu sündmust, nagu näiteks uue kodu ostmine, samas kui eudaimonic õnn (Kalev:sisemise rahu, õndsuse, võibolla ka anada seisund) "on meie olemasolu mõtte ja suuna kogemine elus, meie hõivatus millegi  suuremaga  kui meie ise. Vastavalt Cole’ile seostub  neist kahest eelkõige eudaimonic õnn paremini toimiva immuunsüsteemiga.

Et uurida  seda  mõju, palusid   Cole ja tema University of North Carolina, Chapel Hill teadlaste rühm 80 tervet täiskasvanut täita küsimustik oma heaolu kohta. Uurijad analüüsisid vabatahtlike vastused hinnates nende eudaimonic ja hedoonilises õnne taset ja võtsid  vereproove, et uurida nende  immuunsüsteemi rakkude toimimist. Nad leidsid, et eudaimonic õnne kõrge näitaja  korreleerus paremini geeni ekspressiooni profiiliga kui hedoonilises õnne kõrge näitaja, mis tähendab, et immuunsüsteemi rakud näitasid kõrget viirusevastane toime ja madalat  põletikureaktsiooni.

Uurijad märkisid, et kuigi mõlemad õnne tüübid näivad eemalt  vaadates sarnastena on geenide avaldumise tasemelt vaadatuna nad suhteliselt erinevad  ja seega võivad anda ka väga erineva tulemi. Nad palusid kirjeldada  mõlema grupi (kõrge eudaimonic õnne tasemega ja kõrge hedoonilise õnne tasemega ) inimestel oma õnne kogemust (kuidas nad ennast tunnevad). Kuigi  mõlema grupi poolt antud kirjeldused olid sarnased, siis lähtudes raku ja molekulaartasandist  on kõrge eudaimonic õnne tasemega inimeste immunoloogiline olukord parem. (Meelise kommentaar:  Ja toetab vägagi ootamatu nurga alt Ingvari sõnu “tehke häid tegusid”)

"Me teame juba, kuidas saavutada hedoonilist õnne, kuid kuidas me saaksime elada oma  elu nii, et kutsuda esile meie immuunsüsteemis  eudaimonic kogemust?" jätkab ta.

Üheks võimaluseks on keha ja vaimu praktikad, nagu näiteks meditatsioon, mis toetab positiivsete ja õnnelike immuunrakkude arengut. Uuringud on seostanud meditatsioone  põletike  negatiivse toimega vähenemisega, suurenenud positiivse viirusevastane toimega, konkreetsete immuunrakuliinide paranenud  funktsioneerimisega  ja antikehade kõrgema tootlikkusega. Aga võib-olla meditatsiooniga seotud teooriatest kõige hämmastavam on , et meditatsioon võib muuta geneetilist materjali.

Viimastel aastatel on tekkinud uus uurimisvaldkond, tuntud kui keha ja vaimu genoomika. Tuntumate teadlaste seas selles valdkonnas on Nobeli preemia laureaat, San Fransisco California ülikooli biokeemik, Elizabeth Blackburn ja tema kolleeg, psühhiaater Elissa Epel.

Nende uurimistööd on näidanud, et meditatsioon võib mõjutada DNA ahelate otsi, mida tuntakse telomeeride nime all. Telomeerid toimivad geene kaitsvate struktuuridena.  ( Meelis : Telomeer on lihtsalt spetsiifiline ja korduv DNA järjestus, mis aseteseb DNA ahela otsas. Telomeer on füüsiliselt DNA ahel, ainult et spetsiifilise asukoha, järjestuse ja ülesandega). Mida pikem on telomeer, seda paremini on antud DNA ahela kaitstud  ja seda pikem on rakkude eluiga.

Ja tundub, et telomeerid, nagu ka immuunsüsteemi rakud, reageerivad emotsioonidele. Negatiivsed  välised tingimused nagu krooniline stress, mis vähendavad eudaimonic õnne võivad lühendada telomeeride pikkust, samas stressi vähendav tegevus nagu meditatsioon võib aidata seda säilitada. Telomeerid on mõjutatud paljudest asjadest, kuid nad on otseselt mõjutatud stressist.

Epel selgitab, et nii näeme, kuidas meditatsiooniga saavutatud  vaimse tervise  paranemine võib olla seotud meie telomeeride parema kaitstusega (Meelis: aidates säilitada nende õiget pikkust).

Telomeerid pakuvad meile vaateava ja nägemuse sellest, kuidas me elame ning aitavad meil paremini mõista ja väärtustada kuidas meie tänane tegutsemine võib mõjutada meie tervist homme.

Keha ja vaimu genoomika arenedes hakkame me paremini mõistma mitte ainult seda, kuidas meditatsioon võib mõjutada DNAd struktuuri tasandil, vaid ka seda, kuidas meditatsioon võib muuta DNAd funktsionaalsel tasandil läbi muutuste geenide avaldumises.  Ühes hiljutises uuringus näiteks leiti seos meditatsiooni ja insuliini eritumise,  telomeeride struktuuri  ning rakkude energia ja struktuuriga seotud geenide avaldumise tõusu vahel. Samal ajal aga põletiku ja stressiga seotud geenide avaldumise tase langes. Veelgi enam, vereproovi uuringutest leiti, et kogenud mediteerijatel ilmnesid geneetilise aktiivsuse muutused juba pärast ühekordset mediteerimist.

Inimeses genoomis on 21000 geeni ja seda on palju. Meie teadlaste praeguseks teostatud uuringud on sellest keerukast seoste maailmast välja selgitanud alles tühise osa. „Me oleme pidevalt muutuv kogum rake, kes on oluliselt mõjutatud meie endi kogemustest meid ümbritseva maalilma kohta“ ütleb Cole. Selle kiirusega, millega me liigume edasi on meil rohkem andmeid kui suudame  mõtestada. See on see protsess, mis aitab meil jõuda lähemale musta kasti mõistmisele. Kes teab? Võib-olla saame tulevikus ise oma geenide järjestust kindlaks määrata.

Epel nõustub: "Me ei ole veel tehnoloogiat, et  jälgida meie telomeere, kuid see tuleb. Vahepeal aga need  keha ja vaimu genoomika õppetunnid kehtivad endiselt. 

”Tänased kogemused ja läbielamised mõjutavad teie keha koostumust järgmise 80 päeva jooksul, kuna enamik rakulisi protsesse just nii kaua kestavadki. Cole ütleb: "Nii, et planeeri oma päeva vastavalt."

Tõlge: Kalev Kikas ja Meelis Kolmer

Sansaara Stuudio

Telefon:
Riina 5294740; Silja 5174560; Kalev 5094342